Mina olen Kädi. Jaa, mulle meeldib väga joonistada. Sellega tegin algust juba 41 aastaselt (seda teksti kirjutades sain just 42). No muidugi, ma tegelikult valetan! Kunagi joonistasin mõned portreed tellimuse peale ja ühel aastal õnnestus isegi kümmekond jõulukaarti kohalikku poodi müügiks meisterdada. Endalegi üllatuseks sain peagi teate, et kaardid on müüdud ja võiksin juurde teha. Aga no… see käis mul juba üle jõu…

Minu eneseotsingud algasid u. 18 aastaselt, peale üht ülirasket kahe auto kokkupõrkena toimunud autoavariid, milles kaotasin kaks kallist inimest, tulles ise siiski napilt eluga välja. Kuigi minu mälust see sündmus puudub (olin siiski olnud koguaeg ärkvel ja suhtlev), on siin loos veel palju rohkem… Mul on ka kõikidele elupäästjatele lisaks kaks erilist elupäästjat, kellest üks on Paul. Temaga (uuesti) hiljem tutvudes sain teada, et ma olen teda kõige kõvemini kallistanud naine, kes tema elus on olnud… 🙂  jah, sest kohe peale sündmust peatas ta oma auto, et appi tulla. Ja kuigi ta nägi, et liinibuss, millest meil möödasõit ebaõnnestunud oli, oli samuti seisma jäänud ja rahvas välja tulnud, oli nende hulgas ka üks arst… kuid me oleme kõik siiski ka lihtsalt inimesed, kes võivad teatud hetkel kaotada teo- ja mõtlemisvõime, ja nii juhtus ka selle arstiga. Appi ta tulla ei suutnud, vaid oli tammunud edasi-tagasi… Paul tuli minu juurde, kuna olin autos jalgupidi istmete vahel kinni ja auto oli ka kraavi lennanuna juba kraavivett päris palju täis. Mina seal sees tagaistmel “istumas”… Vot siis ma olingi krabanud tal kaelast ja ega Paul enam midagi muud teha ei saanudki kuni kiirabi saabumiseni. Teisest elupäästjast ma kahjuks rohkem teada pole saanud, kuid tema oli üks neist bussis reisijatest. Tuleb välja, et alkoholil oli tänuväärt osa selles loos, sest see mees oli kerges joobes ja tänu sellele ainus, kes oli kohe nõus “sukelduma” sinna mudasesse kraavivette ning aitama mu jalad vabastada. Aitäh… 

Aga tegelikult olin haiglas olles hetkeni, mil sain teada, mis päriselt juhtus, väga rõõmsameelne. Mul ei tekkinud kordagi küsimust, kuidas ma nii hullusti viga olin saanud, et pidin algul hingamiseks hingamisaparaati kasutama (ahjaa, sain alles 20 a. hiljem teada, et Eestis oli tollel ajal ainult üks hingamisaparaat, millega oli võimalik ellu jääda ja mulle sattus see…) ja ainus lubatud olek oli selili lamamine. Mäletan, kuidas haiglas lamades kaotasin ühel hetkel täielikult enesekontrolli, sest ma ei suutnud enam lamada. Ja kuigi ma kuulsin iga arstivisiidi ajal “AINULT SELILI!” olingi järgmisel hetkel kõhuli… aga (õnneks) oli see ka üsna valus, mis tõmbas mind reaalsusesse tagasi. Keerasin end ruttu uuesti selili ja peale seda selili lamada oli täitsa ok. Dr Rist (ei, me polnud siiski sugulased) sellest muidugi teada ei saanud… 🙂 Hakkasin ka müstiliselt kiiresti taastuma ning prognoositud 3-nädalase intensiivravi asemel sain 3 nädala pärast juba koju lamama, lamades kokku 3 kuud. Ja teate, mis oli sellel perioodil minu suurim unistus? JOOSTA!!! Mitte kõndida… “Aheldatuna” voodi külge oli peas ainus soov: kohe, kui siit pääsen, lähen JOOKSMA!!! Jooksmine tundus maailma parim tegevus… miks ma küll varem jooksmist ei väärtustanud… 🙂 Ok, praegu jooksmine enam küll nii hästi ei õnnestu, kuid pole vähimatki põhjust hädaldada ega millegi üle kurta. Peeglist vaatab ka vastu seesama Kädi. Ja kuigi vaagnaluu sai avariis kõvasti kannatada, olen ka õnnelik tütre ema. Olen väga tänulik… 

See sündmus pani mind elule uue pilguga vaatama ning hakkasin vaikselt aru saama, et juhuseid ei ole. Ei olnud ka see õnnetus… Kõik hakkas tunduma aina enam omavahel seotud olevat. Hakkasin mõistma, et mul on üks parimaid ja ausamaid sõpru üldse – minu keha – kes püüab mind ALATI aidata. Muidugi on see kõik olnud üks keeruline puzzle kokkusobitamine, millest nii mõnegi põhjuse olen alles hiljem lahti kodeerinud. Seetõttu olen end ka täielikult kaotanud, kukkudes suurde musta hirmusügavikku… kiirabisse sai ka helistatud, sest ma ju suren kohe ära… Aga! Ma ei ole absoluutselt allaandja! Olen alati teadnud, et kuidagi saan ikka ennast aidata. Täna tean, et olles enda vastu aus, on võimalik terveneda kõigest! Ja lausa turbokiirusel. Näen nüüd, kuidas olen elanud pidevates hirmudes, mõjutades sellega kõike enda ümber ja see peegeldub loomulikult vastu. Tegelikult on see lihtsalt endasse usu puudus, sest väljastpoolt tulevat infot ja teiste paika pandud süsteeme ning arvamusi on meeletult palju. Võid ennast totaalselt kaotada, nii et ise ka ei leia üles… 🙂 Sellegipoolest pole kõigile kehtivat ainuõiget ega valet (ma ei järgi ka ühtki usundit ega religiooni, kuna need on vastuolus minu vaba tahtega ja justkui luues ühtsust hoopis tekitavad erimeelsusi juurde), igaüks on ainulaadne ja unikaalne, kellesarnast teist ei ole ega tule… 😉

Paar aastat tagasi aga vaevlesin ühe tüütu väikese tervisehädaga juba pool aastat, aru saamata, milles asi. Kõik oli justkui enam-vähem ok, aga keha siiski ei valeta. Ebamugav tunne ära ei kadunud. Ühel õhtul lihtsalt kodus istudes sain äkki nagu puuga pähe – MINA ISE OTSUSTAN! ABSOLUUTSELT KÕIKE! Otsustan, mida ma tunnen, mida ma millestki ja kellestki arvan, kuidas ma midagi ja kedagi näen. MINA ISE VALIN! Otsustan, kas ma olen ilus või mitte, kas ma olen solvunud (mõttetu mürk iseendale) või naeran ja lasen minna… Ma otsustan tegelikult isegi seda, kas ma olen terve või haige. Ehk siis, kui usun endasse, siis keha terveneb ise. Pole mõtet otsida põhjuseid väljast, süüdistada teisi (üks suurimaid pidureid üldse), kõik on ju enda valik! Uuh… enesetunne oli hoobilt lihtsalt nii kerge ja hea… Sain aru, et see keegi, kellele loota, olen ju mina ise! Järelikult on mul olemas ka kõik vajalik??? Jah! TO-HU-TU vägi, millega võiks tõesti mägesid liigutada, nagu öeldakse. Ja selle kõige jaoks on minu enda sisemine kompass – TUNDED! Kui südames on JAA, siis on MINU jaoks õige, kui EI, siis on vaja lihtsalt leida teine tee! Nii lihtne see ongi (muidugi eelkõige teoorias, ka minul 🙂 ). Aga tõepoolest… on vaja võtta vastutus oma mõtete, tunnete ja tervise eest ja teha ise otsused. ABSOLUUTSELT KÕIGIL ON SAMA SUUR LOOMISJÕUD. Kui äge!!!

2018.a lõpus tegingi ma otsuse – nüüd alustan! Uuel aastal täiesti uus algus, teate isegi neid (enamasti ainult lubaduseks jäävaid) lubadusi… Avasingi pliiatsikarbi ja hakkasin joonistama. Aga no, mida??? Olen sattunud võlumaailma? Asjad on hakanud juhtuma justkui iseenesest, juhuseid ju ei olnud, eks… Nojah… muidugi jõudis ka kohale – MA KÕNNIN LÕPUKS OMETI OMA RADA!!! Siiani olin arvanud, et joonistamine on, noh… liiga lihtne ja pisut igav… 🙂 Lõpuks ometi sain aru, et püüdes meeleheitlikult olla keegi, oli see vaid takistanud minu tõelisel minal avaldumast.

Olles vahel ilves, vahel jänes – oleme tegelikult parimad sõbrad! Eks needsamad “arad” on need kõige vapramad ja julgemad! Need, kes on otsustanud ikkagi proovida! Hirm on ju parim hüppelaud…  Ja no käia oma rada omades kingades – ma ei teadnudki, et ühed kingad nii mugavad ja coolid võivad olla :). Ma tõesti jah, naudingi nüüd sedasama “lihtsat ja igavat” joonistamist 🙂

Nii et… kohtume siis võlumaailmas? Või… võlume selle ise? 😉